17. aprilli õhtul helistas meie kursuse juhendaja Karin Hellat ja teatas, et homme
jõuab röövik Robert Pärnusse. Kohtumispaik Maxima parkla.
18. aprill kell on 12.44, ei tea kas jõuan enne linna peal tiiru teha?
Kell on 14.25, Karin on röövikutega Viljandis. Ja teevad väikese jutupausi, ilm on ilus, tõeliselt suvine.
Kell on 15.45, enam ei jaksa kõndida, sai esimese sooja ilma puhul uued kingad jalga pandud ja viis korda võite arvata, et need ei hakanud hõõruma.
Kell on 16.18. Karin teatab, et ta on röövikutega Raekülas. Kuidas me rööviku kasvatamisega hakkama saame? No mõelge ise: kätte võtta ei tohi, kuum ei ole hea, külm ei sobi ka, tuuletõmbust väldi, vett ära pane...
Kell on 16.28. Käes! Karin andis Roberti pidulikult üle. Oeh! Teda pole ju ollagi! 1 sentimeeter, vaata, et vähemgi ja peenem kui number 10 niit. Ja ta kohe üldse ei liiguta end.
Röövikubeebi esimesed pildid. Kus on saba, kus on sarved?
Millalgi sama päeva õhtul. Ta liigub siiski! Ja tundub, et see must asjandus, mis tal küljes
tolkneb on tema esimene kest. Panen ta suurde tuppa, see on meil soe. Väldin otsest päikesevalgust. Ja Totut, meie kassi, kes üritab tutvust teha, selle imeasja, mida kõik vaatamas käivad. Sekretärkapp on kõige kindlam koht röövik Robertile. Vähemalt on keset tuba laiutavast sekretärist kord ka kasu.
Millalgi hiljem, sama päeva õhtul. Pildistan. Kui sellest karvasest niidijupist ohakaliblikas saab, on see küll ime! Tänase päeva võib edukalt lõppenuks lugeda. Ma tean juba, mida ei tasu Robertiga teha...
Ma hakkan nüüd ronima, peab ju oma ebajalgu ka katsetama.
Robert on meil öise eluviisiga. Kell saab kohe 21.00 ja Robert ajab saba sirgu. See
must täpp, mis Roberti saba/tagumiku, mille iganes, lähedal ripub
on tema kest, millest ta välja ronis
No comments:
Post a Comment